12.01.2017

Bikepacking ja pluss-suurus rattad

Bikepacking ja pluss-suurus rattad

Matkamine rattaseljas on tore praktika, mis on olnud meie ümber juba ligi sajandi. Ta hõlmab endas üht vabamat vormi matkamisest – ei reosta loodust, ei tekita müra (juhul kui ratas hooldatud muidugi), jõuab kaugemale väiksema ajaga kui kondijõul ning on ka võrdlemisi taskukohane.

Pikka aega arenes jalgrattamatkamine tasapisi, ratturid kasutasid peamiselt ikka autodele ja kaarikutele mõelduid teid ja seega läks põhirõhk matkavarustuse ja isiklike asjade suurema kandevõimekuse arendamisse. Tähelepanust kõrvale jäi tihtipeale üks tugev aspekt, mis käis matkamise juurde. See aspekt on vabadus. Kõlab totralt, kuid nii see oli kui pärast aastatuhandevahetust hakkasid inimesed tegema järjest pikemaid metsa- ja mägedematku ka jalgratastel. Hakkasid sisse kuluma rajad, mis toetasid maastikurattaid, kuid olid liialt käänulised ja kivised, et kanda konventsionaalset matkaratast. Seepärast oli vaja tuua sisse värskust mille inglisekeelne nimi on bikepacking.

Erinevad tüübid

Parim viis seletada nende kahe vahet on joonistega. Traditsionaalne jalgrattamatkamine, mis on ülipopulaarne ülemaailma hõlmab endas jalgratast, pannierkotte ees ja taga ning tugevat ratast:

      

Rõhk nende puhul on heal veerevusel (peenemad rehvid kui maastikuratastel), tugeval ja lihtsal ülesehitusel (raam ja osad) ning pannierkottide vägev maht, sest et äkki läheb seda punast vanaema lemmikkastrulit kah ju vaja? Tegemist on vägagi tõhusa matkamisviisiga millega paljud käivad ka kogu kerale (loe: planeet Maa) ringi peale.

Teine matkamisviis, mis on hetkel veel verivärske ning leiab omas uusi innovatsioone iga päev kannab nime bikepacking (eestikeelse vaste leidmine veel töös). Tegemist on siis kergrattamatkamisega, enam vähem parim lühiseletus. Selle asemel, et kanda kaasas suurt raskust ratta külgedel, kantakse seda kõvasti vähendatud vormis hoopis rattaga ühel joonel ning toimub ka aktiivne kaalujaotus esi ja tagaosa vahel. Kõike seda tehakse eesmärgil, et oleks võimalik ka käesoleva rattaga hakkama saada kohas kus ei ole teid, kus on kännud, kivid, murumättad. Küljel rippuvad pannierkotid võivad lisaks tasakaalust välja ajamisele ka lihtsalt kändude taha kinni jääda ning seejuures tekitada kibedat peavalu. Lihtsaim näidis bikepacking'ust on järgneval illustratsioonil:

   

Vahe pannier'itega ratta ja bikepacking-varustusega ratta vahel:

Bikepacking'u kotid koosnevad siis sadulakotist, suurest raamikotist, lenksurauakotist ning ka väiksematest lisakottidest nagu "kukla"kott ja kahvlikotid. Nagu pildilt näha on tõstetud kotid ratta keskpunktile lähemale samal ajal viies suurema osa kaalust etteossa ning seda põhjusel, et sadulas istuv inimene kaalub selle paremini tasa. Tekitades rattal raskuskese tasakaalu saab tagada parima juhitavuse maastikul, mida selles praktikas hädasti vaja on.

Teine tähtis punkt selle viisi juures on see, et tihtipeale võtavad inimesed rattamatkale kaasa terve oma elamise, mis toobki kaasa vajaduse kasutada mahukaid pannierkotte ja seega välistades metsarajad ja maastikusõidu (tihtipeale). Seeläbi vaikselt hakkaski tekkima terve vägev subkultuur, matkamine ükskõik kus, ükskõik mis tingimustes. Kuid tasub tähele panna, keegi ei taha kedagi ära viia tavapärasest rattamatkamise viisidest, bikepacking pakub lihtsalt alternatiivi veel maalähedasemaks ja vahetuks kogemuseks ümbritseva loodusega. Linnadest, asfaltteedest ja autodest kaugele, kaugele metsa. Sina ja su ratas.

Eestis on selline matkamisviis veel väga lapsekingades, sellepärast olemegi meie CityBike'is hakanud vaikselt nii ise seda harrastama, kui ka teisi nõustama nii varustuse kui ka nõuga. Lisaks on nüüdsest võimalik ka meie käest hankida bikepacking'u spetsiifilist varustust (kevade paiku valik suureneb).

Päris fätti ei taha aga mutta ei tahaks ka jääda

Koostöös bikepacking'uga hakkas ka matkajalgrataste maailmas minema rõhk peenematelt rehvidelt järjest jämedamateni. Alles hiljaaegu nägi ka Eesti fättide tõusu (loe: fatbike), rataste, mis on mõeldud sõitmiseks tingimustes kus tihtipeale saab vaid linttraktor läbi. Lisaks fättidele arenes mujal maailmas ka nn semi-fat jalgrattamaastik. Hakkasid tekkima tavalise mägiratta ja fatbike'i vahelised hübriidid. Rehvi laius viidi laiemaks kui tavalisel maastikurattal millel on keskmiselt 1.95-2.25 tolli laiust. Fättidel laiub vahemik kusagil 3.5-4.8 tollini. Bikepacking'u jaoks hakkas tekkima nende vahepealne plus/semi-fat mõõde, mis jääb umbes vahemikku 2.5-3.0 tolli. Ning seda siis rattasuurustel 26, 27,5 ja 29 tolli. Esiamorti üldiselt selles praktikas ei kasutata, sest paksemad rehvid tagavad hea löögikindluse ning samas hoiab jäik raamikomplekt kaasaskantavat matkavarustust kindlalt paigal. Siin ka mõned näited pluss-suurus ratastest:

Näiteks, Surly Karate Monkey 27.5+ ratas:

Sellel Surly Karate Monkey'l on võrdlemisi täiuslik bikepacking ülesehitus - mitmed erinevad kinnituskohad, tugev 4130 sulamiga terasraam ja kahvel, jämedad rehvid ning ka lihtne 1x10 ülekanne. Kõik selleks, et maastikul matkates hakkama saada.

Eri rehvisuuruste kohta täpsemalt leiab juba suurest internetiavarusest. Siinkohal tuleks ära märkida, et need on lihtsalt praegused trendid, seda, mis rattaga keegi matkama peaks minema jäägu ikka nende endi otsustada. Kuigi jämedad rehvid ja kerge tasakaalus raskuskesega varustus on ülimalt efektiivne metsaradade ja ka pikemate maastikusõitude puhul, on tähtis vaid üks asi – mine rattaga matkama, vahet pole kuidas või millisega. Nüüd sa lihtsalt tead, et on olemas veel võimalusi jalgrattaga matkamiseks.
Autor: Roland Langemets, City Bike OÜ

“It all started because we love cycling. From childhood cycling around home. Then making first real bike trip to West-Estonia and islands, with backpack on shoulders...”